Energiamärgise eri aastate klassid pole võrreldavad

Uute hoonete puhul on tegu arvutusliku energiamärgisega, olemasolevatele hoonetele tehakse märgis tarbimisandmete järgi, mõlemal juhul kasutatakse sama skaalat ja arvutuspõhimõtteid. Hooned jagunevad klassidesse, millest kõrgeim on A-klass ehk liginullenergiahooned, mille energiakulud on minimaalsed. See näitab, kui madalaks on parimate tehniliste lahendustega võimalik energiakulud viia.

Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna professori Jarek Kurnitski sõnul peavad kõik uued hooned vastama C-tasemele ja oluliselt rekonstrueeritud hoonetele kehtib D-klassi nõue. Enamik olemasolevaid hooneid jääb E- ja F-klassi.

Kütte- ja ventilatsioonivaldkonna projekteerimis- ning konsultatsioonifirma Hevac OÜ juhataja Teet Tark ütles, et hoone, mis oli vana metoodika kohaselt A-klassis, võib-olla teatud juhtudel olla ka uue metoodika järgi A-klassis edasi ning varasemalt B-klassi kuulunud hoone võib kuuluda näiteks C-klassi.

“See sõltub täiesti hoone tüübist, energiaallikatest ja kasutusotstarbest. Kas tegu on näiteks haigla või elamuga. Lisaks, millised on hoone energiakandjad. Mida rohkem hoone elektrit kasutab, seda tõenäolisem on, et klass läheb viletsamaks,” rääkis Tark.Energiamärgise saab ka ise arvutada

Kogu energiamärgiste arvestus käib ruutmeetripõhiselt. Et tagada hoonete võrreldavus, arvutatakse energiakulu köetava pinna ruutmeetri kohta.“Energiamärgis esitab kaalutud energiakasutuse. See võtab arvesse energia liiki – kas me kasutame elektrit või kaugkütet – ja summeerib need vastavate kaalumisteguritega. Seega, kui on olemas energiaarved, saab nende baasil energiamärgise oma hoonele välja arvutada,” rääkis Kurnitski.

Murekoht seisneb selles, et majad, mis on ehitatud kaks aastat tagasi A-klassina, kvalifitseeruvad nüüd vastavalt praegusele energiamärgise skaalale C-klassi hoonetena. “2013. aastal hakkasid meil kehtima rangemad energiatõhususe miinimumnõuded, millega seoses muutus ka energiamärgise skaala. Need märgised, mis on väljastatud enne 2013. aastat, on vana süsteemi järgi tehtud. Uus süsteem on aga ühe-kahe klassi võrra rangem, mis tähendab, et kui vana märgis on A-klassi oma, siis uues süsteemis on see tavaliselt C-klass. Selline ebakõla kehtib nii kaua, kuni olemasolevad energiamärgised kehtivad – see periood on viis kuni kümme aastat, sõltuvalt märgisest,” rääkis professor.

Ühtset lahendust olukorrale pole

Soojus­audit OÜ projektijuhi Viljar Puusepa sõnul toimus suurem muudatus arvutamise metoodikas elektri kaalumisteguriga seonduvalt. “Kui vana määruse järgi pidi elektri kulu arvestama poolteise-, siis uue määruse järgi kahekordselt. See mõjutab kaalutud energiaerikasutust ning näitab uuemal ajal tehtud märgiseid suurema energiatarbega ehk halvema klassiga,” märkis Puusepp.

Olukorra lahendamiseks peaks Kurnitski sõnul iga tarbija ise jälgima, mis aastast pärit energiamärgisega tegu on. “Märgistel on erinev kuju, nende vorm on täiesti erinev. Seega pole vahet, kas vaatad aastaarvu või märgise vormi,” lisas Tark.

Puusepa sõnul on uuematel energiamärgistel teisel lehel arvutatud ka ilma kaalumisteguriteta erikasutus, mis reeglina on väiksem ning peegeldab kinnisvaraomaniku tegelikke kulutusi. Kui see on välja arvutatud ka vanemate energiamärgiste lisades, on need numbrid omavahel võrreldavad.

“Tavakodanik ei pruugi neid erinevusi teada ja võrdleb energiamärgise klasse, mille taga on erinev arvutusmetoodika. Probleem ei ole aga terav, sest energiamärgise kasutus eratarbimises ei ole veel juurdunud ning järgmise 5–10 aastaga süsteem ühtlustub,” rääkis Puusepp, kelle sõnul kasutatakse energiamärgiseid praegu aktiivselt hoonete renoveerimisel ning ehituslubade väljastamisel, kus ametkonnad seda dokumenti nõuavad.

Energiakulu eurodes

Teisalt, kuna iga energiamärgise infoleht kajastab seda, kui palju energiat aastas hoone kütmisele ja muudele vajadustele ruutmeetri kohta kulub, oleks Kurnitski sõnul tarbijasõbralikum lahendus, kui energiakulu kajastuks ka eurodes.

“Asjatundjana näen, et praegust energia­märgise numbrit võiks täiendada energiakuluga eurodes. Sest kui räägime, kui palju energiat läheb vaja kütteks ja kui palju elektriseadmete jaoks, siis ajame selle liiga keeruliseks. Praegune energiamärgis juba sisaldab summaarset energiakasutust, ning  selleks, et aru saada, mida tähendab  energiatõhususarv näiteks 150 kWh/m2, oleks vaja lisada, kui palju see on eurodes. Selle põhjal oskaks inimene oma kommunaalkulusid märksa paremini hinnata,” sõnas Kurnitski.

Kuna elekter on umbes kaks korda kallim kui kaugküte, korrutatakse  energiatõhususarvu arvutamisel elekter kaalumisteguriga 2,0 ja kaugküte 0,9. “Kui see oleks infolehel antud ka aastase eurode kuluga, oleks tavainimesel sellest märksa parem aru saada. Üks põhjus, miks seda tehtud pole, on see, et energia hind kõigub,” sõnas Kurnitski.Probleemiks on ka euro muutlik kurss ja kütuste hindade muutus. “Kuna kütuste hinnad muutuvad, nt aktsiiside lisandumine, turuolukord, siis see ei annaks midagi. Märgis kehtib ju kuni 10 aastat,” sõnas Tark.

Samas lisas ta, et kuna kõikide energialiikide kasutus on infolehel olemas, siis võib iga inimene, arvestades kehtivaid kütuste ja energia hindu, need ise rahasse ümber arvutada.Kolmanda võimalusena nimetas Puusepp ideed märkida müügikuulutustes ära energiaallikas ning erikasutuse suurus.

“Tegelikult võiks müügiportaal teada ka piirkonna energiahindu ning nende andmete põhjal hinnata igakuiseid väljaminekuid. Selle kohustuslikuks muutmisel ma ei näe mõtet. Kohustuslikuks on juba muudetud energiamärgise olemasolu, kuid seda seadust veel 99% juhtudest ei järgita,” märkis Puusepp, lisades, et loodetavasti hakatakse lähiaastatel nõudma selle seaduse täitmist. “Siis on ka andmeid, mille põhjal müügiportaalides arvutusi teha.”